01. Crazy02. Live To Die Another Day
03. Babylon's Burning
04. Burn [Deep Purple cover]
05. Into The Fire
06. Thunder Red
07. Seas Of Fire
08. Godless Run
09. Promised Land [Chuck Berry cover]
Ilmselt kangastub WASPi nime kuulmisega enamikele inimestele silme ette puudlisoengute ning retuusidega härrasmehed kaugetest kaheksakümnendatest mängimas nt "I Wanna Be Somebody" nimelist hitti. Veel mõne aja eest ei erinenud ma grammigi neist enamikest inimestest, aga nüüd, peale uuemate paladega tutvumist, on minu pilt antud kapellist veidi muutunud. Ma isiklikult arvan, et olen küllaltki õige inimene hindama antud albumit, kuna vanemate klassikaliste ketastega mul nö oma suhet pole ning seega bändi tormine minevik ega kuulsad megahitid mind ei mõjuta. Saan keskenduda just sellele, nime "Babylon" kandavale albumile.
Albumi avalugu "Crazy" annab kuulajale kohe heas mõttes vastu hambaid. Tempokas ja meeldejääv - seega igati õige valik albumi avaloo kohale. Peale sellist avapauku ei jää vast kellelegi mõistatuseks mida järgnevatest lugudest oodata võib. "Live To Another Day" meenutab mulle peale mitmekordset kuulamist endiselt veidike The Offspringi mingit rahulikumat lugu. Miks? Ei tea. Aga loeb vaid see, et lugu on hea. "Babylon`s Burning" on aga lugu, mida ihaldaks oma repertuaari vast iga bänd, kes vähegi sarnast stiili mängib. Mõnus pingeid üles keriv salmiosa, ülimalt meedejääv ning fantastiline refrään ja loomulikult vältimatu kitarrisoologa meloodiaküllane vaheosa. Ja ega nimiloost eriti vähemati ju ei ootakski! Energiline Deep Puprle`i kaver "Burn" lisab aga tempot veelgi juurde enne kui albumi esimene rahulik pala "Into The Fire" tuurid mitme pügala võrra väiksemaks kärbib. Masendavalt halbu ballaade on kuulatud palju ning kuuleb kahjuks kindlasti veel, aga WASP selle loo näol sinna listi õnneks täiendust teinud ei ole! Sama saab öelda ka "Godless Run`i" kohta, mis minu hinnangul on nimiloo kõrval vast parim lugu sel albumil. Nende kahe vahele jäävad "Thunder Red" ja "Seas On Fire" suuri emotisoone esile ei tiri, aga jala nad siiski tatsuma panevad ning edasikerimissoovi ei teki hetkekski. Albumi viimane lugu "Promised Land" võtab oma rockabillyrütmidega aga ilusti albumi kokku ning ühtäkki läbi ta ongi.
Ilmselgelt on WASPis veel tonnide viisi energiat ja ideid ning usun, et selle üllitisega on rahul nii vanemad kui ka uuemad kuulajad (nagu mina). Albumil ei ole pea ühtegi liibukahõngulist lihtsameelset "jalaga perse-joogid sisse" stiilis lugu, mis minu hinnangul on igati positiivne. Ning Blackie hääl on endiselt ülihea. Soovitan kõigile!
8/10
5 kommentaari:
Eks WASP vähemalt laval on siiamaani puudlisoengutega ja retuusidega + mingite narmastega vanade härrasmeeste kapell, kes päris kindlasti mängib alati "I Wanna Be Somebody" nimelist hitti :)
WASP oli vist 2009. aasta üks paremaid liveelamusi kindlalt, ja neid oli eelmisel aastal erakordselt palju.
Kõlan küll Woodstocki kliendikaardi omanikuna, aga pole just neid lauljaid väga palju, kelle hääl justnimelt lives kananaha ihule võtab...ja seda heas mõttes.
Krt jah, mul veel lives nägemata, aga ehk mitte enam kauaks. Ja tõsi on ka see, et Blackie lavarõivaste hulka siiani retuusid kuuluvad:D Õnneks on ta bändist vist ainus selles vallas.
Ei no retuusid on moes ju :D
Eriti hästi ajastatud postitus ja kommentaarid.
08.12.2010 - W.A.S.P. Rock Cafes ilmselt.
Kena plaat, pole midagi öelda. Nimilugu ja Crazy tõmbavad küll kananaha ilule ja eesnaha pingule!
Postita kommentaar