W.A.S.P 08.12.10, Rock Cafe

Läksin W.A.S.P - i kontserdile ülimalt suurte ootustega. Suvest saati oli teada, et needsamad moosekandid jõulukuul meite maal madistama hakkavad. Juba ette ära oli kuulatud kümneid kordi uusimat ketast ning tutvutud ka vanematega. Ootus oli suur.

Ning kaheksadal detsembril oligi siis vaja vedada jalad päälinna nooblisse klubisse nimega Rock Cafe. Rahvast oli minu saabumise ajaks juba üpriski palju. Soojendajad Brasiiliast, nimeks Shadowside, mürgeldasid üpriski ilusasti, aga siinkohal ma neil ei peatuks(soojendusesinejate igipõline taak, mis teha!). Peale kohvimaa elanike sooritust oli õhus tunda aga magusalt higist ootust. Publikum lava ees ning kõik teisedki olid valmis ning nii said õhtu oodatuimad persoonid lavale sammuda!

Avalooks visati rahvale pureda debüütalbumi "On Your Knees", mille otsa susati kohe The Who kaver "The Real Me". Soojendus oli tehtud, aeg oli küps tõsiseks andmiseks. "L.O.V.E Machine" hakkas kõlama ning ka kõige tõsisema hevimehe nahkpüksid ei jäänud enam kuivaks. Järgmisena esitati kaks lugu uusimalt albumilt "Babylon", kuid kahjuks jäi mängimata videolugu "Babylons Burning". See jäi ka pärast kontserti kergelt kripeldama. Siiski ei lasknud W.A.S.P publikut masendusse langeda, vaid tiris rahva ette loo nimega "Wild Child", mille peale iga pileti ostnud inimene ka ilmselt kerge mõnuoige valla lasi. Sellele järgnes "The Idol", ilus mehine ballaad, mis tipnes pea paariminutilise hea soologa. Ning seejärel taaskord ei midagi uut ega originaalset, vaid vana hea hittlugu "I Wanna Be Somebody", mida loomulikult oskas kaasa laulda suur enamus publikumist. Järgnes suhteliselt pikk lavavaikus, mida katkestasid rahva vahelekarjed ning ovotsioonid. Ning kui vahepeal mõni naiivsem kuulaja jäi juba uskuma, et õhtu on otsas, siis nii see siiski polnud. Mehed tulid taas lavale, et esitada kaks lisalugu. Esimene neist, "Heaven's Hung In Black", pani vee jooksma nii mõnelgi kaasaelajal, kaasaarvatud minul. Õhtu aga lõpetas "Blind In Texas", mis lajatas paraja rokenrolli laksuga lagipähe kõikidele kel sel õhtul vähegi saali asja oli.

Ja oligi läbi. Mehed olid lavalt läinud nagu satikad tuules. Professionaalne oli nende show igatahes, selle ei saa vastu vaielda. Heli, liikumised, sõnavõtud, Blackie võrratu vokaal. Aga kas mitte veidi liiga kliiniline polnud see kõik? Ning lühike? Veidi oli. Natuke rohkem spontaansust ja kestvust oleks tahtnud sellele esinemisele.

Kokkuvõte? Hoolimata pisivigadele nauditav, meeldejääv ning ilus.

Setlist:

1. On Your Knees
2. The Real Me
3. L.O.V.E Machine
4. Crazy
5. Live To Die Another Day
6. Wild Child
7. The Idol
8. I Wanna Be Somebody
...
9. Heavens Hung In Black
10. Blind In Texas



(Järgmine: Monstercöug - Sugutung ja Surmahirm)

W.A.S.P - Babylon (2009)

01. Crazy
02. Live To Die Another Day
03. Babylon's Burning
04. Burn [Deep Purple cover]
05. Into The Fire
06. Thunder Red
07. Seas Of Fire
08. Godless Run
09. Promised Land [Chuck Berry cover]






Ilmselt kangastub WASPi nime kuulmisega enamikele inimestele silme ette puudlisoengute ning retuusidega härrasmehed kaugetest kaheksakümnendatest mängimas nt "I Wanna Be Somebody" nimelist hitti. Veel mõne aja eest ei erinenud ma grammigi neist enamikest inimestest, aga nüüd, peale uuemate paladega tutvumist, on minu pilt antud kapellist veidi muutunud. Ma isiklikult arvan, et olen küllaltki õige inimene hindama antud albumit, kuna vanemate klassikaliste ketastega mul nö oma suhet pole ning seega bändi tormine minevik ega kuulsad megahitid mind ei mõjuta. Saan keskenduda just sellele, nime "Babylon" kandavale albumile.

Albumi avalugu "Crazy" annab kuulajale kohe heas mõttes vastu hambaid. Tempokas ja meeldejääv - seega igati õige valik albumi avaloo kohale. Peale sellist avapauku ei jää vast kellelegi mõistatuseks mida järgnevatest lugudest oodata võib. "Live To Another Day" meenutab mulle peale mitmekordset kuulamist endiselt veidike The Offspringi mingit rahulikumat lugu. Miks? Ei tea. Aga loeb vaid see, et lugu on hea. "Babylon`s Burning" on aga lugu, mida ihaldaks oma repertuaari vast iga bänd, kes vähegi sarnast stiili mängib. Mõnus pingeid üles keriv salmiosa, ülimalt meedejääv ning fantastiline refrään ja loomulikult vältimatu kitarrisoologa meloodiaküllane vaheosa. Ja ega nimiloost eriti vähemati ju ei ootakski! Energiline Deep Puprle`i kaver "Burn" lisab aga tempot veelgi juurde enne kui albumi esimene rahulik pala "Into The Fire" tuurid mitme pügala võrra väiksemaks kärbib. Masendavalt halbu ballaade on kuulatud palju ning kuuleb kahjuks kindlasti veel, aga WASP selle loo näol sinna listi õnneks täiendust teinud ei ole! Sama saab öelda ka "Godless Run`i" kohta, mis minu hinnangul on nimiloo kõrval vast parim lugu sel albumil. Nende kahe vahele jäävad "Thunder Red" ja "Seas On Fire" suuri emotisoone esile ei tiri, aga jala nad siiski tatsuma panevad ning edasikerimissoovi ei teki hetkekski. Albumi viimane lugu "Promised Land" võtab oma rockabillyrütmidega aga ilusti albumi kokku ning ühtäkki läbi ta ongi.

Ilmselgelt on WASPis veel tonnide viisi energiat ja ideid ning usun, et selle üllitisega on rahul nii vanemad kui ka uuemad kuulajad (nagu mina). Albumil ei ole pea ühtegi liibukahõngulist lihtsameelset "jalaga perse-joogid sisse" stiilis lugu, mis minu hinnangul on igati positiivne. Ning Blackie hääl on endiselt ülihea. Soovitan kõigile!

8/10

Tere austatud rohkearvuline publikum!

Ühesõnaga: keerasin siin mingi jama kokku ja aegajalt hakkan siia muusikavärki postitama. Võtan mõningate albumite kohta sõna, teinekord ka võrdlen neid ning viskan lihtsalt häid lugusid/videoid üles. Kommentaariumis võite ka sõna sekka öelda!

Ehk siis: Marti, Gert, Merike ja vb paar inimest veel heal juhul, võite siia aegajalt pilgu peale visata:D